Kuula teksti

Kadrioru lossi ja regulaarpargi rajamist alustati 1718. aasta suvel Venemaa tsaari Peeter I ja Itaalia arhitekti Nicola Michetti juhtimisel. Peeter I soovil võisid parki külastada kõik huvilised, seega oli keiserlik park algusest peale avalik. Alumine ja ülemine lossiaed kujundati ranges Prantsuse stiilis. Lossist mereni ulatuv pargiosa järgis Inglise stiili. Lossiesine regulaarpark eksisteeris hooldamata kujul 20. sajandi alguseni, mistõttu ei ole park tänaseks oma terviklikkust säilitanud. Järgnenud istutuste tagajärjel tekkis pimeaed, kus regulaarpargi olemus säilis vaid teedevõrguna. Alates 2000. aastast on taastatud ülemine aed ning samm haaval ka alumine aed. Pindalalt on pargi kõige suurem osa aga looduspark, mis hõlmab tammesalusid, kus kasvavad lossist vanemadki tammed, jäeti alles rändrahnud ning loodi jalgteed, et säilitada looduslikku muljet.

1937. aastal rajati Luigetiigist lõuna poole rahvuslikus vöökirjas 20 × 2 m suvelillepeenrad ja nende vahele paigutati päikesekell. Samal aastal kujundati ka Apollo plats, kus asub pargi vanim skulptuur – Belvedere Apollo. Ehitati vabaõhu kontserdiplats kõlakoja, purskkaevu ja kiviktaimlaga, kus praegu asub Roosimägi.

2011. aastal avati pargi Kirde tiigi ümbrusesse loodud Jaapani aed. 2016. aastal valmis Tammesalus laudtee, mis loob võimaluse loodusliku loduala lähemalt uudistamiseks.

Pindalalt kõige suurem pargi osa ongi looduspark, mis hõlmab tammesalusid, kus kasvavad lossist vanemadki tammed. Sinna on jäetud alles rändrahnud ning loodud jalgteed, et säilitada looduslikku muljet. Tänapäeval võib Kadrioru pargis eristada kahte erineva käsitlusega pargiruumi – regulaar- ja looduspark.

Vaata ka: www.kadriorupark.ee