Rabamurakas talub külma alla –40 °C, kuid on tundlik soola ja kuivuse suhtes. Ta eelistab märgi päikesepaistelisi kasvukohti, mille muld on happeline. Eestis võib rabamurakat esineda kohati massiliselt. Rabamurakas kasvab rabas, siirdesoos ja soometsas; tavaliselt koos männi ja turbasamblaga ning pigem toitainevaestes kohtades.

Vars on püstine; sellele kinnitub tavaliselt 2–4 ümarneerjat 5–7-hõlmalist kergelt voltis tumerohelist lehte. Õied on ühesugulised, 4–6 valge kroonlehega. Õis asub üksikult varre tipus. Kuigi muraka vilja nimetatakse tavaliselt marjaks, on tal tegelikult koguluuvili. Koguvili võib koosneda 5–25 “terast”, millest igaühe sees on luuseeme. Kerajas vili on alul kõva ja punane, valmides värvub kollaseks ja muutub pehmeks. Rabamuraka vili on aromaatne ja maitsev. See sisaldab suhkruid, sidrunhapet ja C-vitamiini. Viljad sisaldavad ka bensoehapet, mis on looduslik konservant ja annab viljadele hea säilivuse. Värsketel marjadel on iseloomulik hapukas maitse. Üleküpsenud marjad muutuvad kreemikaks ja nende maitse meenutab jogurtit. Rahvameditsiinis on vilja ja ka kogu taime kasutatud köha, tuberkuloosi, reuma, podagra, kusepõie- ja südamehaiguste ravimisel. Meremehed ja põhjamaa rahvad on murakat kasutanud skorbuudi (C-vitamiini vaegusest põhjustatud haigus) ärahoidmiseks.