Kuula teksti

1957. aastal loodud kaitseala pindala on 703 hektarit, mis hõlmab Pirita jõeorgu, sealseid terrasse, paljandeid ja erinevaid taimekooslusi. Pirita jõe ürgoru terrassidel kasvavad 150–200-aastased männikud. Alal asub ka kunagine Kloostrimetsa soo pindalaga 20 ha, millest inimtegevuse tõttu on kujunenud mustika-kõdusoomännik. Kaitseala on imetajate tähtis liikumiskoridor.

Kasvupaikade mitmekesisus on loonud eelduse suure liigirikkuse tekkimiseks. Alal kasvab ligi 650 taimeliiki ning loendatud on üle 120 linnuliigi. Siin kasvab mitu kaitsealust taimeliiki, nagu roosa merikann, aas-karukell, balti sõrmkäpp, roomav öövilge, laialehine neiuvaip. Ala on ka nahkhiirtele oluline suvine toitumiskoht.

Põhja-Eesti mõistes on Pirita jõel tüüpiline jõeorg, mida jõe alamjooksul iseloomustavad sügavus, suur lang, madal ja rohkete rändkividega jõesäng, kitsas lamm ja terrassid oru veerudel. Jõe vasakkaldal asub Lükati paljand, mille ülemine osa koosneb liivakivist ning alumine peamiselt savist.

Kaitseala piiridesse jäävad ka Tallinna Botaanikaaed ja Iru linnamägi. Lähedal asuv Metsakalmistu on paljude Eesti silmapaistvate inimeste viimne puhkepaik, nt asub kalmistul Eduard Vilde, Konstantin Pätsi, Lydia Koidula, Anton Hansen Tammsaare, Paul Kerese, Raimond Valgre ja Georg Otsa haud.