Kuula teksti

Aegna elu-olu mõjutasid saare lähistel asunud mereteed, mis olid seotud 5.−11. sajandil tähtsa keskusena toiminud Iru linnusega koos Pirita jõe suudmes asunud sadamaga ja edaspidi ka Toompea linnusega. Aegna, toona tuntud kui Wulvesöö, määrati Tallinna piiridesse juba 1265. aastal. Linn varus Aegnalt lisaks metsale ka heina ja kala. 1297. aastal keelustas Taani kuningas Erik Menved Aegnal metsaraie, mis ei kehtinud aga Tallinna raele. Teadaolevalt tekkis püsiasustus Aegnal 15. sajandi II pooles. Samal ajal rajati ilmselt ka saare tänapäeval külastatavaim mälestis, Eerikneeme kivilabürint.

1912. aastal asustati Aegna elanikud mandrile, kuna saarest sai Peeter Suure merekindluse mererinde osa. Ehitustöödega alustati 1914. Põhjaranda ehitati 12-tolline rannapatarei nr 1, selle juurde sõdurite ühiskasarmu-söökla (mis on tänaseni saare suurim hoone), lääneranda rannapatarei nr 2, loodeossa patarei nr 1 helgiheitja varjend ning põhjaranda patarei nr 3. Ehitati ka 3 km pikk kitsarööpmeline raudtee. Enamik merekindluse ehitistest hävitati Nõukogude armee taganemisel Esimeses maailmasõjas. Peale Vabadussõda asus Aegnal Eesti merekindluse suurim üksus, mistõttu avati saarel ohvitseride lastele algkool ning 1922. aastal ehitati lääneossa ohvitseride kasiino. 1950. aastate lõpus avati saar taas avalikkusele ning 1961. aastal loodi linnaga ametlik liinilaevaühendus.

Huvilised saavad Aegna looduse ja ajalooga lähemalt tutvuda Aegna veebiraamatus.