Sookail kasvab eelkõige rabades ja rabametsades, kuid ka kõikides teistes metsades, kus leidub piisava niiskusega lohukesi. Sookailu iseloomulikemateks tunnusteks on suured valged õiekännased varre ja selle rohkete harude tippudes ning kogu taime katvad roostepruunid näärmekarvad.

Taimele on iseloomulik tugev ja vänge lõhn, mis paneb kergesti pea valutama. Seetõttu on ta rahva seas saanud endale nime “päävalurohi”. Tegelikult on selle lõhna kauaaegne sissehingamine tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ka raskemaid aju töö häireid, isegi teadvuse kadu. Tugev lõhn tekib eeterlikust õlist, mis sookailul on kergemini lenduv kui ilmselt ühelgi teisel meie taimel.

Kui ta õitseb, on sageli terve metsaalune valge, loomulikult ka sookailu lõhna täis. Taime mürgisus on aga mõnel juhul ka kasulik, näiteks kahjurite vastu võitlemiseks. Nii on sookail laialt tuntud hiirte, koide, kirpude ja lutikate peletamise vahendina. Teda on kasutatud isegi taimekaitses.