Euroopas tavalisim ja kõige laiemalt levinud ning ainus püsivalt Põhja-Euroopas elutsev haigur.

Täiskasvanud sulestikus on ühtlaselt helehalli, valget ja mustjashalli; pea on valkjas, musta silmatriibu ja suletutiga kuklas. Jäme teritunud nokk ja pikk kael, mis on tihti sissetõmmatud. Pesa on kohev, läbipaistev ja tipuga alla pööratud koonuse kujuga.

Lennupilt on võimas, tiivalöögid raskepärased, ühtlaselt tumedad tiivad tugevasti allapoole kaardus ning pea vastu selga tõmmatud (kurgede ja toonekurgede pea on lennul sirge). Suurusest hoolimata võib kergesti märkamatuks jääda, kui varitseb liikumatult roostikuservas või rannakivide vahel või seisab puu otsas. Toitub kaladest, kaldaloomadest ja putukatest. Pesitseb seltsinguliselt metsa(tukka)des puu otsas. Pesa ehitavad nad kõrgele puu otsa liigikaaslastele väga lähedale. Moodustavad kolooniaid, kus võib pesitseda ka teisi linnuliike. Pojad on koorudes abitud, alles poole kuu möödudes suudavad jalule tõusta.

Hallhaigrud on linnud, kes võtavad sügisel ette ühe pikima reisi lindude hulgas: Edela-Aafrikasse. Seepärast lahkuvad nad juba septembris. Samas on nad ühed esimesed saabujad kevadel, olles tihti juba märtsi lõpus kohal. Sel ajal on tavaliselt veel veekogud jääs ja lindudel raske toime tulla.