Peaaegu kõik Helsingi loodusalad on tähtsad nahkhiirepiirkonnad. Nahkhiired (Chiroptera) armastavad vanu ehitisi, õõnsaid puid, tuulevarjulisi metsajärvi ja abajaid ning hõredaid lagendikega metsi.

Helsingis on viis levinud nahkhiireliiki. Liikidest levinuim on põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii). Pruun-suurkõrva (Plecotus auritus) eristavad teistest liikidest suured kõrvad. Habe- ja tõmmulendlast (Myotis mystacinus ja Myotis brandtii) hakati eristama alles 1960. aastatel. Veelendlane (Myotis daubentonii) püüab tavaliselt saaki vee kohal.

Nahkhiiri võib märgata nahkhiiredetektorite abil, mis talletavad, määratlevad ja muudavad nende häälitsusi inimkõrvale kuuldavateks. Nahkhiiri püütakse uurimise ja rõngastamise eesmärgil nahkhiirerüsadega.

Uurija Eeva-Maria Kyheröinen püüdis ühel 2016. aasta augustiööl Vallisaaris uurimiseks kinni paarkümmend nahkhiirt, nii põhja-nahkhiiri, pruun-suurkõrvu, habe- kui ka tõmmulendlasi. Vallisaari linnuse koobastest on leitud kümnete habelendlaste talvitumiskolooniaid.

Mitmed nahkhiired rändavad nagu linnud ja siirduvad üle mere tasasematesse piirkondadesse. Rändamist uuritakse detektorite abiga.