Orava saba on kehast veidi lühem ja kaetud pikkade karvadega. Värvus on suvel punakaspruun, talvel hallikaspruun, kõht valge. Talvekarvastiku juurde kuuluvad ka kõrvapintslid.

Eestis on orav laialt levinud, eelkõige aga kuuse-segametsades ja parkides. Ta on tüüpiline puuelanik: kõverdunud küünistega varustatud pikkade varvaste abil suudab loomake puudel väga kiiresti liikuda ja ühelt puult teisele hüpata. Orav võib ka viga saamata puu ladvast alla kukkuda. Selles aitab teda suur kohev saba, mis võimaldab tal hüppe ajal suunda muuta ja ka hoogu pidurdada.

Oravad on päevase eluviisiga. Nad on segatoidulised, kuid eelistavad siiski pähkleid ja mitmesuguste taimede seemneid. Nad söövad meelsasti ka linnupoegi, nende mune ja tigusid. Suve teisel poolel korjavad oravad endale talveks toiduvarusid. Need peidetakse kas puuõõnde või sambla alla, kust toiduks vajalik talvel lõhna järgi üles otsitakse. Peamisteks vaenlasteks on neil metsnugis ja kanakull. Eelnevatel aegadel oli Eestis oluliseks ohustajaks ka inimene, kuid kaasajal meil oravatele enam jahti ei peeta.