Vanhankaupunginlahti võeti looduskaitse alla 1959. aastal. See linnumärgala oli tähelepanuväärne matkasihtkoht juba 19. sajandil, mil seal käis matkamas muu hulgas linnumaalija Magnus von Wright.

Vanhankaupunginlahti piirkond oli 20. sajandil kuulus naerukajakate poolest – neid pesitses märgala tiikidel tuhandeid paare.

1960.-1970. aastatel saastus madal veeala tugevalt, kuna Vanhankaupunginlahtisse lasti halvasti puhastatud reoveed. Tänapäeval on laht toibumas. Sinna on 21. sajandil saabunud paljusid uusi pesitsejaid. Matkasihtkohana on see varasemast soositum.

Pornaistenniemi on soomekeelne moonutus neeme rootsikeelsest nimest Borgnäs. Pärast Helsingi rajamist 1550. aastatel pidi neemele ehitatama kaitsevallid. Piirkonnas tegutses ka kroonu laevadokk. Kaks Pornaistenniemi rannas olevat varjualust on mälestised 20. sajandi alguse parvetusühingute tugikohast.

Lammassaari asustati ja kuulus Viikki mõisa alla 19. sajandi lõpus. Sinna viis praeguse palkraja kohal asunud vankritee. 1904. aastal rentis karskusühing Raittiusyhdistys Koitto ry saare suvekolooniaks. Juba samal aastal ehitati saarele Lepola-nimeline hoone ja 1905. aastal saare tippu palktare Pohjolan Pirtti.

Alguses tehti Lammassaarisse vaid päevaseid matku suurte kirikupaatidega. Hiljem ööbiti Lepolas ja telkides. Umbes alates 1913. aastast hakati ehitama kerge konstruktsiooniga soome papist suvilaid, mis talveks koost lahti võeti. Tänapäevastele sarnanevaid suvemajakesi hakati ehitama 1940. aastatel. Eraomanduses olevaid suvilaid on piirkonnas veidi üle saja.

Lammassaari esimesed laudteed valmisid 1991. ja linnutorn 1993. aastal.

Karskusühingu Raittiusyhdistys Koitto ry Lammassaarisse 1905. aastal ehitatud palktare Pohjolan Pirtti. Ehitisele lisati 1930. aastatel kohvikutiib. Foto Helsingi linnamuuseum, fotograaf teadmata.