Seurasaare loodus on vaheldusrikas: puutumatud metsad merekaldal, väärtusliku taimestikuga lehtpuusalud, järvekesed, siledad kaljurahnud ning elupaigatüübina looduskaitse alla võetud rannaniit. Paiguti on taimestik vägagi mitmekesine, eriti saare kaguosas.

Vana puistuga kaetud rahulik puhkeala meelitab ligi ka palju linnuliike. Linde ja oravaid saab siin vaadelda väga lähedalt. Seurasaarel on ka Helsingi nahkhiirte mitmekesiseim püsielupaik. Nahkhiirte jaoks on siin peale varjuliste toitumisalade ka sobivaid päevaseid peidupaiku pakkuvaid inimtühje hooneid.

Saare randadel ja laidudel pesitsevad paljud veelinnud. Seurasaare lõunarand ja laiud on looduskaitseala; 1.04.–15.08. on keelatud maabuda veesõidukiga ja minna laiule lähemale kui 25 meetrit.

”Rahulik jalutuskäik Seurasaarel pakub nägemiseks ja kogemiseks iga kord midagi uut. Kui lähed üle Seurasaare silla, ei või kunagi ette teada, kas kohtad kassikaku läbitungivat pilku suure kuuse tüves või vilksatab rannakivide vahel kärbi must sabaots.”

Tuomas, 30

Saarel on kaks kaitsealust loodusmälestist: Helsingi piirkonna jämeduselt teine hargnemata mänd, mille juurel olev sipelgapesa on tunginud ka puu lõhedesse, ja peoplatsi lähedal asuv hiiukirn.

Seurasaari on Lääne-Helsingis Meilahtis asuv populaarne puhkeala. Park rajati Seurasaarele  aastal 1889 ja vabaõhumuuseum saare kirdeossa 1909. Muuseumi on koondatud erinevate maakondade tüüpilisi ehitisi 17. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni. Seurasaare kõrval asuval Pukkisaarel on rauaajast pärit kaubandusküla.