Lauttasaari on saarel asuv Helsingi linnaosa, mis on tuntud oma vaimustavate looduslike randade poolest. Seal võib näha suuri silekaljusid, ulatuslikke madalikke ja kaljusaarekesi, ent kohati ka niite ja lopsakaid sanglepasalusid.

Tervele saarele võib ringi peale teha piki mereäärt kulgevaid teid. Kõige efektsem vaade avamerele on Lauttasaare lõunatipust. Põhjakaldalt avaneb vaade Seurasaarenselkä skääristikule.

”Lauttasaare kaldapealselt näeb ulgumerd. Ja sinna saab metrooga!”

Juhana, 52 a.

Lauttasaarel on kaks supelranda: läänes Lauttasaare ujumisrand Hevosenkenkälahtis, mis tuntud ka Kasinonranta (Kasiinoranna) nime all, ja Veijarivuori rand lõunatipus Itälahtis. Lauttasaare sild on harrastuskalastajate meelispaik räimede õngitsemiseks.

Vattuniemi ehk lõunatipu ääres on kaks väikelaidu, ühele neist saab minna ka jalgsi. Selle lähedal asuvale Sisä-Hattu saarekesele tuleb aga läbi vee kahlata, kuna kuiva jalaga pääseb sinna vaid siis, kui merevee tase on 30 cm alla keskmise.

Sisä-Hattu on populaarne koht meriforelli landipüügiks ja linnuvaatluseks. Kormoran, tuttvart ja sõtkas on seal tüüpilised linnuliigid. Juulis ja augustis lisab Sisä-Hattu rannaniitudele värvi punaste õitega väike maasapp – tõsi küll, pilvisel päeval ja õhtul selle õied sulguvad. Laidude kaljulohkudes kasvab merihumur ja rannal rohkete viljuvate kõrtega liiv-vareskaer. Puudest kasvavad rannal meretuultest räsitud sanglepad ja vanad männid.

Lauttasaare lõunapoolseim tipp võeti sõjalisse kasutusse Krimmi sõja aegu. Vene sõdurite omaaegset siinviibimist võib järeldada koha mitteametlikust nimest, Ryssänkärki („Iivanineem“), ning seal täna kasvavatest taimeliikidest. Hall kogelejarohi ehk hullutõberohi ja harilik tõlkjas ehk rakvere raibe on tulnukliigid, mille seemned on jõudnud siia koos Venemaa steppidest toodud hobuste söödateravilja ja sõdurite leivaviljaga.

Myllykallio on kivine metsaala, kus võib näha ka muistse Litoriinamere rannikut. Myllykallio tipus asuvast linnuvaatlustornist on suurepärased vaated merele igas suunas.