Suured tumepruunid tõlvikud teevad hundinuiast nii erilise taime, et teda ei ole kellegagi võimalik segamini ajada. Sageli kasvavad nad tihedalt koos, moodustades roostikke. Nad võivad olla pioneerliigid, asustades esimesena mudaseid piirkondi.

Kui seemned on valmis, siis nuiad lagunevad, paljastades puuvillasarnase struktuuri, mille seest tuul saab seemned laiali puhuda. Lisaks paljunevad hundinuiad ka vegetatiivselt – risoomiga.

Hundinui on inimesele ka mitmeti kasulik. Kõigepealt on ta veekogude ehteks, kuid tema pikkadest painduvatest lehtedest võib punuda ka mitmesuguseid matte, korve ja nööre. Lehtede kiududest saaks valmistada isegi riiet kottide tegemiseks. Hundinuia mitme sentimeetri jämedused risoomid sisaldavad aga rikkalikult sama toitainet, mida kartulid ja teraviljadki: tärklist. Nii on hundinuia risoome mitmel pool ka toiduks kasutatud. Hundinuia nuiasid võib kasta rasva või vaha sisse ja seejärel süüdata nagu küünla, kusjuures vars toimib tahina.