Vaher on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Vahtra enamusega metsa nimetatakse vahtrikuks. Euroopas kohtab vahtrikke harva, Eestis on neid napilt 20 hektarit. Eestis on ta tavaline ega kuulu kaitstavate liikide hulka.

Vaher on külmakindel ja noores eas talub hästi varju. Seevastu mulla suhtes on ta nõudlik, eelistades viljakaid, niiskeid ja huumusrikkaid liivsavimuldasid.

Vaher on ühekojaline lehtpuu. Ta kasvab kuni 30 meetrit kõrgeks. Vahtra võrsed ja noor tüvi on siledad, isegi kergelt läikivad ja punakaspruunid. Vanemas eas kattub tüvi tumehalli peenerõmelise korbaga. Võra on suur ja laiuv, tõusvate harudega. Vahtrat on võrreldud tammega nii juurestiku kui puidu tugevuse tõttu. Tüve korduva kaksikharunemise ja puidu hea lõhestuvuse tõttu murduvad vanadel puudel kergesti tüveharud. Sügisel, septembris-oktoobris muutuvad vahtra lehed rohelisest kirjuks. Vahtra õied on meerikkad. Neist toituvad paljud putukad.