Ronga suurune musta selja ja pealaega, mujalt halli-, kollase- ja pruunikirju lind. Eestis on ta vaid kohati esinev ja väikesearvuline. Elab paljudel suurte roostikega veekogudel. Just roostikuga järve- ja merelahed suudavad hüübile pakkuda piisavat kaitset ja turvalist kohta pesaehituseks. Huvitav on veel tema käitumine hädaohu korral: sirutab pea välja ja jääb liikumatult seisma jäljendades kuivanud pilliroo kimpu.

Vanarahvas uskus, et kui see lind kuhugi elama asus, siis oli kindlasti õnnetus peagi tulemas. Rohketest pärimustest tuleb veel välja, et see olla surnud inimese luu, kes nõnda karjub ja lehmana ammub. See on tingitud hüübi iseloomulikust valjust madalast kärisevast häälest, mis kostab mitme kilomeetri kaugusele ning meenutab häält, mida saab teha kui pudelisse puhuda.

Hüüp kuulub II kaitsekategooriasse.