Hallrästas on meie üks tavalisemaid aedades elavaid rästaid. Tema sulestiku kohta kehtib hästi rahvapärane nimi “kirjurästas”, sest tal on mitmetes eri toonides piirkondi: pea ja päranipuala on hallid, selg pruun, pugu kollakas, kaenla alt aga valge. Seejuures muster tal praktiliselt puudub.

Hallrästas on see rästas, kelle iga liikumist saadab lausa kiuslikult segav kärisev hääl. Nad kaitsevad oma pesa ning võivad rünnaku korraldada ka inimesele – algul pikeerivad ja raplevad, siis aga kuhjavad ründaja üle väljaheidete koormaga. Nii hoiavad paljud linnud, kes muidu agarad teiste munade sööjad on, hallrästa pesadest alati kaugele.

Hallrästas pesitseb üldiselt kõikvõimalikes puistutes, aga viimasel ajal rändab neid üha rohkem linnadesse, kus leitakse sobivad pesapaigad parkides, kalmistutel ja ka lihtsalt teede ääres. Hallrästas on koloonialiselt pesitsev lind. Tihti võib näha ka seda, et kaks või kolm paari on leidnud pesale sobiva koha ühel puul. Pesa on suur ja raske, selle ehitamisel kasutatakse eelmise aasta kuivanud kõrsi, lehti, oksaraage ja ka sõnnikut ning mulda. Eriti raskeks teeb selle aga savist koosnev tugevdav vooderdus.