Veelendlane on suhteliselt väike, lühikeste kõrvadega nahkhiir, kelle selg on hele- või punakaspruun, kõhupool on hallikasvalge ning kõrvad ja lennunahk pruunid. Tiivad on laiad.

Veelendlane on meie tavalisemaid ja arvukamaid nahkhiireliike, kelle elu- ja toitumispaikadeks on peamiselt veekogude ümbrus ja pargiilmelised puistud. Suveöödel võib veelendlasi näha lendamas peaaegu kõikide veekogude – jõgede, tiikide ja järvede – kohal. Nad püüavad toitu vaid mõnekümne sentimeetri kõrgusel veepinnast ning hoiduvad lähestikku, esinedes sageli suuremate gruppidena. Päeval otsib koloonia varju peamiselt puuõõntest. Talve veedavad veelendlased talveunne suikunult. Talvituspaikadesse – peamiselt suurtesse tehiskoobastesse, mida inimesed ei kasuta – siirduvad lendlased juba septembri lõpupoole ja lahkuvad sealt märtsis-aprillis, kui algab putukate lend. Veelendlane on looduskaitse all (II kaitsekategooria).

Eestis on registreeritud üle 65 liigi imetajaid, kellest 14 liiki moodustavad nahkhiired e käsitiivalised. Eesti nahkhiirte arvukus on ca 500 000 isendit. Olulisimad toitumispaigad Tallinnas on Kadrioru park, Pirita jõeorg, Raku järved, Ülemiste järve ümbrus, Astangu ja Rocca al Mare.