Tiigilendlane on üks suurimaid meil esinevatest nahkhiirtest. Tiigilendlase värvus seljal võib varieeruda tuhkhallist kastanpruunini, kuid leidub ka mustjaspruune ja täiesti musti isendeid, kõhualune on tavaliselt hallikasvalge.

Tiigilendlase elupaikadeks on hõredad puistud ning puude ja lagendikega vahelduvad alad. Toitu kogub tiigilendlane vaid väiksemate järvede, tiikide ja aeglase vooluga jõgede kohal lennates. Sääskede ja kihulaste ning teiste väiksemate putukate otsinguil lendavad tiigilendlased madalal veepinna kohal, harva tõusevad nad kõrgemale. Nende lend on jõuline, liigutused on aeglased ja sujuvad, järske pöördeid nad ei tee. Tiigilendlaste lend võib kesta kogu öö, vahest väikeste vaheaegadega. Päeval varjuvad loomad majade katusealustesse, seinapragudesse ning ka puuõõntesse. Mai lõpus hoiduvad emased kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, kuhu võib kuuluda mitukümmend kuni sada looma. Isasloomad elavad sel ajal üksikult või väiksemate gruppidena emastest lahus. Poegimiskolooniad asustavad sageli kirikute katusealuseid. Looduskaitse all (II kaitsekategooria).

Eestis on registreeritud üle 65 liigi imetajaid, kellest 14 liiki moodustavad nahkhiired e käsitiivalised. Eesti nahkhiirte arvukus on ca 500 000 isendit. Olulisimad toitumispaigad Tallinnas on Kadrioru park, Pirita jõeorg, Raku järved, Ülemiste järve ümbrus, Astangu ja Rocca al Mare.