Kääbus-nahkhiir on meie kõige väiksem nahkhiireliik. Tema kehapikkus on kõige rohkem 4,5 cm ja kaal kõigest 3,7…4,8 g. Värvuselt on ta selg, kõrvad ja lennunahk tumepruunid, kõhupool on natuke heledam.

Tema elupaikadeks on peamiselt pargid ja lehtpuumetsad, kuid teda võib lendlemas näha ka elamute ümbruses ja veekogude kohal, 3…5 m kõrgusel. Kääbus-nahkhiir lendab puude võrade ja latvade kõrgusel, tema lend on rahulik ja aeglane. Sageli lendab ta täiesti sirgjooneliselt teede ja lagendike kohal toiduks sobivaid väiksemaid putukaid – sääski, kihulasi ja liblikaid küttides. Kääbusnahkhiirte ööelu algab pärast päikeseloojangut. 20…30 minutit väldanud saagijahi järel siirduvad nad tagasi varjepaika, et uuesti väljuda alles hommikupoole ööd. Päeval otsivad nahkhiired varju puuõõntest, majade katusealustest, tihti ka aknaluukide tagant. Enne poegimist kogunevad emasnahkhiired kolooniatesse, mis asuvad tavaliselt puuõõnsustes. Isasloomad elavad kogu selle aja üksikult või väikeste gruppidena.
Nahkhiirtele on ohtlikud putukate tõrjeks kasutatavad mürkkemikaalid. Kääbus-nahkhiir on looduskaitse all (II kaitsekategooria).

Eestis on registreeritud üle 65 liigi imetajaid, kellest 14 liiki moodustavad nahkhiired e käsitiivalised. Eesti nahkhiirte arvukus on ca 500 000 isendit. Olulisimad toitumispaigad Tallinnas on Kadrioru park, Pirita jõeorg, Raku järved, Ülemiste järve ümbrus, Astangu ja Rocca al Mare.